Hahaha.

Lugesin just nii muuseas Eesti Päevalehte ja mul jäi silma üks täiesti jabur eksperiment. :D Nimelt Rootsi mees üritas rinnast piima välja pumbata:

“Kolme kuu eest alustas “Piimamees” telesaates osaledes intensiivseid igapäevaseid pingutusi.

Ragnar Bengtsson lubas septembri algul hakata iga päev iga kolme tunni tagant oma rindu pumpama, et sealt piim välja võluda. Telekanali TV8 Aschbergi sõu raamestoimunud eksperimendi põhjenduseks öeldi, et kui mehed suudaksid beebisid rinnapiimaga toita, võiksid emad varem tööturule naasta, kuna ka isad saaksid imikute vajaduste rahuldamisega väga hästi hakkama.

“Me ei osanud oodata seda tohutut vastukaja, mis me saime. Paljud inimesed olid vastikusest lausa pimestatud,” rääkis netiväljaande The Local Aschbergi saatemeeskonna liige Magnus Talib, kes Piimameheks kutsutud 26-aastase mehe pingutustel silma peal hoidis.

Liialdatud uudis rinnaga toitvast isast – Bengtsson on tõesti kaheaastase poja isa, kuid laps polnud eksperimendiga seotud – levis Rootsist kaugemalegi, loost haarasid kinni ligi poolesaja maa meediaväljaanded.

Meeste laktatsioon on üsna tavaline normoonravi kõrvalnäht, kuid Bengtsson hoidus protsessi keemilisest esilekutsumisest. Karolinska instituudi endokrinoloogia professor Sigbritt Werner ütles The Localile, et kole-nelja kuu pumpamise järel on ehk võimalik “tilk või paar” rinnapiima saada. “Kui piim on kõrge toiteväärtusega, võib see olla tõeline läbimurre,” rääkis Bengtsson mõne kuu eest. Sel nädalal ta siiski loobus üritamast.”

Tore küll, mul on 39.5 palavik ja homme on eksam. Palju edu mulle :)

Haigus

olen endale taaskord mingisuguse haiguse külge kraapinud. Päevad mööduvad reaalselt üle 38 palavkus. Ja kust see tuleb, pole mul õrnaaimugi. Muud nagu viga pole, ainult palavik. Enesetunne on kohutavalt halb. Lähen vist täna Haapsallu, et arsti külastada. Asi tundub rohkem kui imelik. :/

Reedel on mul õiguse aluste eksam… MILLINE AJASTUS!

I’m bored!

Olen nüüd siis kodus ja passin iga võimaliku aja lihtsalt jalad seinal. Nii hea on olla tegevuseta ja logeleda. Kuigi tegelikult, kõige selle laisklemise asemel peaksin ma hoopis õiguse eksamiks õppima, aga üldse kohe ei leia seda jaksu, et sellega alustada. Ju see nädal näen selline välja, et kõik võimaliku aja olen ninapidi paberites ja õpin ennast LOLLIKS. Aga noh, sitta sellega.

Eile käisime mina ja poisid (nagu kombeks on) Africas üle pika aja. Africa on endiselt väga…africalik. Suurt midagi teha polnud. Tulime juba kahepaiku ära. Ja üsna peale seda saatis Raido mu taksoga koju. Täiiiiiiesti igavalt jama õhtu oli :D. Mul isegi pole tuju sellest pikemalt rääkida, aga sellest pole midagi, sest ega midagi polegi eriti rääkida.

Täna otsustasin proovida pizzamuffineid. Ma lubasin neid Pärnus Annile teha, sellepärast tahtsin kodus järgiproovida, et seal ikka õnnestuks ka. Kuidas need mul välja tulid, võin hiljem öelda. Praegu ootan emme järgi, kes ahjus leiba küpsetab, siis saan lõpuks kokkama hakata.

Klaverit klimberdades leidsin ühe loo noodi, mis mulle kunagi niii hirmsasti meeldis. Nüüd hakkas jälle meeldima.

Jõudsin just järeldusele, et ma pean tihedamini klubis hakkama käima. Mul sääred täna nii valusad. Vbolla, kui ma tihedamini käiks, harjuks jalad ära. Täiesti tappev valu on.

Kell on juba veerand 12 ja ma pole lillegi liigtanud. Mõne hetke pärast on isa siin ja mul kõik asjad laiali veel. Aga no sitta sellega.

Streets at night

Kell on nii palju, et mõne hetke pärast hakkab päike tõusma. Mina aga jõudsin alles koju. Nimelt käisime Merilyga Bravos üle pika aja. Ühte ma ütlen – sõbrannadega on ikka palju parem klubis olla kui oma poisiga :D. Kuidagi palju vabam olek ja ei pea iga hetk mõtlema, mis ma nüüd tegema peaksin, et oma teise poolega ka arvestada (see on mulle endiselt jube raske).

Igatahes, õhtu oli huvitav. Vehkisime tantsu nii mis kole. Homme on ilmselt jalad tantsimisest valusad. Kindlasti ka kõik muud kehaosad, mis tantsimisel tööd teevad. Ning muidugi ka pea… aga mitte tantsimisest..

Koju otsustasime tulla jala. Põhjuseid oli mitmeid: raha jääb alles (takso maksab mittevähe), olime nkn kahekesi niiet miks siis mitte, värske õhk tegi ainult head – saime natuke kainemaks. Kusagil Lina tee otsa peal peatus meie kõrval mendi auto. Olin ennegi kuulnud, et Pärnus kontrollivad nad igat vähegi kahtlast isikut. Nii kontrolliti meidki. Paraku oli tegemist noorte mentidega. Nad ilmselgelt said aru, et olime veidi võtnud ning keerasid selle naljaks ära. Veel pakuti meile ntks võimalust mendiautoga koju saada :D, aga meie, kui korralikud tüdrukud, läksime jala. Uskumatu lausa. MA pole harjunud sellise asjaga, et on olemas ka nö rõõmsameelsemaid mente. Haapsalust on mu jäänud mulje, et kõik on ilged…mendid. Aga need tundusid reaalselt rämedalt naljamehed (no fucking shit, nad lihtsalt naersid meie üle r ä m e d a l t :D). Päris huvitav kogemus oli.

Nüüd aga viskan pikali ära ja jään tuttu. Hommikul kümnepaiku äratus. Pean jõudma oma asjad kokku panna ja siis Haapsalu poole minek. :)

Mõni aeg

Kirjutamine on viimasel ajal kuidagi soiku jäänud. Pole nagu sattunud siia lehele. Samuti pole mul see meeles ka püsinud, et kirjutama peaks. Aga ma üritan nüüd ühekorraga kõik kirja panna, lühidalt.

Kolmapäeval sõitsime Anniga jälle Haapsallu. Bussijaama jõudmine oli ekstreemsus omaette.. taaskord. Pole lihtne viibida umbselt täis bussis, kui sul seljas on kaks suurt riideid täis kotti ning käe otsas ripub veel läpakakott. Aga bussijaama me jõudsime ning õigele bussile istusime ka, kuigi Ann kahtles selle ilma liialdamata terve tee. Kui Lihulani oli veel mõned minutid sõita, ei saanud Ann rahu „Kindel, et see on ikka õige buss? Kuhu ta sõidab?? Viib meid Pärnu tagasi või??Ei vii, võssa viib? Ma olen niii mures!!” Õnneks langes tal kivi südamelt kui ta nägi Lihula silti.

Lihulast saime koju autoga. Kodus ootas mind ees soe-soe tuba ning kõik muu meeldiv, mida ma igakord Pärnus olles igatsen.

Kolmapäeva õhtu ja neljapäeva logelesin ma niisama, mittemidagi tehes.

Reede oli tegutsemist täis. Käisime Anniga linnas. Sain ka oma seeliku kätte, mille ma õmbleja juurde viisin. Nüüd näeb see vähemalt seeliku moodi välja, mitte ei meenuta ümber olevat kartulikotti. Ann kutsus mu õhtuks enda juurde – ta ema pidas sünnipäeva ning ta soovis omale seltsi. Nu egas midagi, läksin ka. Algul muidugi söödeti kõht täis ning siis keerasime pudelitel korgid maha ja läks lustimiseks. Ma ei mäleta, mis meil nii väga lõbu pakkus, aga jube naljakas oli, seda ma tean. Siidrid mõjusid kuidagi eriti äkiliselt ning juba kahepaiku olin ma valmis oma riided maha müüma, et taksoga koju saada…. või siis tasuta ja riietega, aga jala. Ann mind jala ei lubanud, seega pidin ennast kuidagi kellegi auto peale seebitama. Sain õnneks ühe külalisega oma maja ette.

Hommikul olin õnnistatud peavaluga. Aga võib öelda, et on ka hullemini läinud. Elasin selle vapralt üle ning hakkasin hoopis koristama. Ma juba olin unustanud, mis tunne on oma tuba koristada. Kraamisin kõik riiulid ja nurgatagused ära. Täitsa vahva.

Õhtupoole alustasin oma sotsiaalpoliitika töö tegemist. Tegelikult otsisin Internetist kõikvõimalikke lehekülgi, kust ma saaks natukenegi infot Islandi sotsiaalpoliitika kohta, kuna Haapsalu raamatukogu mind selles osas aidata ei osanud. Õhtu hiljem tuli mulle külla pitsatükiga Ann (nimelt tehti tal kodus pitsat ja ta tõi mulle ka tüki – niiiii nummmi :) ). Lõbusalt möödus aeg „Vilde tee” seltsis. Vahva osa oli. Kuigi Ann ütles, et osad etendused on jamad, ei ütleks ma seda. Või tegelikult, ma ei saa üldse midagi öelda. Olen niivõrd vähe etendusi näinud, aga neid mida näinud olen, on küll väga naljakad olnud. Seda oli ka seekordne etendus. Peale seda vaatasime vaieldamatult parimat filmi läbi aegade – “Titanicut“. Mis siis, et ma olen seda näinud u 100 korda oma lühikese elu jooksul, film mõjub mulle absoluutselt igakord ühtemoodi, nagu varem poleks näinudki. Sellist asja juhtub minuga harva. Üldiselt on mul raske ühte ja sama filmi vaadata mitu korda – no ikkagi, mitu korda võib ühte ja sama asja vaadata. No tegelikult on minupuhul ka erandeid. On täpselt kolm filmi, mida ma võiksin peale Titanicu lõpmatuseni vaadata – „A Walk to Remember”, „A lot like Love” ja „How the Grinch Stole Christmas” (see on mu VAIELDAMATU lemmik iga jõul, paari nädala jooksul olen seda filmi vaadanud juba vähemalt 5 korda :D ). Titanicut vaadates on mul alati niiiii kurb. Täiesti uskumatu. Seekord oli ka kurb.

Pühapäeval alustasin varakult sotsiaalpoliitika referaadi tegemisega. Lõpetasin kuue paiku kui sain teada, et auto on tunni pärast järgi. Ega ei jäänudki muud üle kui asjad kokku panna ja Pärnu poole ajama panna.

Tee Pärnusse tundus palju lühem kui tavaliselt. Ma isegi ei tea miks, aga ta tundus. Ja ma tõesti ei saa aru, miks ta tundus, kuna me läksime palju suurema ringiga kui tavaliselt. Pärnusse jõudes pakkisin asjad lahti ja panin uuesti kokku ning sõitsin Raido juurde.

Esmaspäev oli niiiii pikk päev. Mul oli äratus juba kolmveerand kuus (suure linna puhul vihakn seda, et pean arvestama bussigraafikuga ja sellepärast saan nii vähe magada). Kaheksaks sättisin ennast kolledži ette. Algul tundus, et olen millestki väga valesti aru saanud. Olin ainuke inimene seal. Aga siis hakkas vaikselt rahvast kogunema. Parvega rääkisin oma ideest suveärist. Talle see idee täitsa meeldis isegi ja oli väga abivalmis aitama mind sellega seoses. :) Igatahes, buss startis peale kaheksat Tallinna poole. Toimus meil siis esimene õppekäik. Kavas oli külastada mitut asutust.

Esimeseks külastuspaigaks oli meil Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus.  Hämmastav ikka, kuidas inimestel on seoses puuetega lastega täielikud väärarvamused. Pean tunnistama, et algul oli minulgi. Kuid pärast ekskursiooni seal asutuses ning nende töid nähes, pean tunnistama, et nad on ju inimesed nad kõik teised. Nad saavad väga ideaalselt hakkan kõigega, muidugi vajavad nad veidi suunamist ning abi, kuid nad saavad nii hästi hakkama. Oleks te näinud neid imeilusaid vaipu mis nad teevad, või oleks te saanud maitsta seda õunakooki, mis nad küpsetasid. Super!

Teiseks asutuseks külastasime Vanurite Eneseabi Rehabilitatsiooni Keskust. Tegemist on siis vabatahtlikest koosneva ühinguga. Liikmed pakuvad üksteisele tuge, korraldavad koos üritusi, käivad hooldekodudes seltsiks. Tädi, kes meile kõike seal tutvustas, oli imetore. Seal mööda koridore ringijalutades mõtlesin just, kui tore ikka, et vanuritele selliseid asju välja mõeldakse. Sinna saavad siis kuuluda kõik pensionieas inimesed. Vaadates oma vanamat kõrvalt, oleks mul nii hea meel, kui ka tema saaks sellises kohas käia ja sõbruneda ja tegeleda üheskoos asjadega mis talle meeldivad.

Kolmandaks asutuseks mida külastasime oli Haiba Lastekodu. Lapsed on minu jaoks üldse jube raske teema, nagu kõik ilmselt aru on saanud. Tulevikus muide kavatsen ka selle sihtgrupiga tegelema hakata. Igatahes mul hakkas seal nii kurb. Maja oli küll suur ja ilus ja lastele ehk igati hea koht, aga see oli siiski lastekodu. Ja  lastekodu EI OLE kodu lastele. Kui ma kuulsin, et seal on hetkel kõige noorem 4 kuune, tekkis mul viha kõigi halbade emade vastu.

Jalutasime ühes perekonnas ringi. Korterid olid suhteliselt avarad, aga kui arvestada fakti, et seal elab 12 last, siis polnud seda ruumi kuigi palju. Toad olid jahedad. Nagu ka öeldi meile, et maja on nii valesti ehitatud. Soojus majas ei püsi ja katus laseb läbi. Kurb, väga kurb.

Meie külastuse ajal naasesid lapsed koolist. Ma just mõtlesin sel hetkel sellele, et mida nad mõtlevad kui koolist koju lähevad. Kas nad peavad lastekodu tõesti oma koduks ja ütlevad „ma lähen koju” või mis tundega nad sinna lähevad.

Nägin pisikesi lapsi (vbolla mingi 4-5) kes just parasjagu õue mängima läksid.

Ei, ükskõik mis ma selle koha kohta ütlen.. mul oli see igatahes nii raske kogemus, et täiiiiesti. Mul pole isegi sõnu…

Pärnusse tagasijõudnud, otsustasime läbi astuda ka siis ühest Pärnu varjupaigast, nimeks siis „Tulevik”. Selle sihtgrupiks on siis heidikud. Varjupaik oli nagu varjupaik ikka. Aga selle juures mulle meeldis ntks see, et seal on paika pandud kindlad reeglid – majja saavad sisse vaid need, kelle on joove maksimaalselt 0,4 promilli. Kellel üle selle, sisse ei saa. Loengus rääkisime just sellest teemast ja sealt käis läbi ka üks heidikute tunnusjoon – nad ei tunnista oma probleeme. Varjupaigas juhtus meil insident, kus üks klientidest hakkas vaidlema meie lektoriga. Teemaks oli siis pm see, et meie lektor oli arvamusel, et ka heidikud peaksid hakkama oma pensioni eest maksma asjade eest, mille eest maksavad teised inimesed. Klient lausa vihastas kui seda juttu kuulis. Üritas kõigile selgeks teha, et temal kulub terve pension ravimitele. Ja kui küsiti, et mis ravimitele tal see raha siis läheb, hakkas mees silmnähtavalt asju välja mõtlema. Ta ei teadnud päris isegi mida öelda. „Ahahhh, et mis ravimid või??Ah et mis ravimid või??? Haigusele läheb see raha!!”.  Selle peale teati meile öelda, et neile meeldib ühte teist „apteeki” jube tihti külastada ja kuhu tavaliselt ka kogu pension jääb – poodi, kus müüakse odekolonni ja muud kanget alkoholi.

Koos Relikaga kojujalutades jäi mul peas kõlama küsimus – kuidas parandada heidikute olukorda? Arutasime kahekesi ja ma esimest korda jõudsin järeldusele sel teemal. Pm ma leian, et see on üks sihtgrupp, keda normaalsesse ellu on väga raske tagasi tuua kui mitte et öelda võimatu. Heidikute seas on enamjaolt vanemad inimesed (muidugi on ka erandeid)ning nende kaaslaseks on alkohol,alkohol ja veel kord alkohol. Ja mul meenus Oru Hooldekogu, kus oli üks vanahärra, kes oli pm oma elule käega löönud, ning lahutamatuks kaaslaseks oli viinapudel. Ta sai eluisu tagasi kui leidis enda kõrvale inimese, keda usaldada, kellega oma elu jagada. Ilmselt päästaks teisigi ainult miski seesugune. Isegi kui saata nad viinaravile, olen ma suhteliselt kindel, et nad kukuvad samasse auku üsna pea tagasi. Tagasilanguse põhjuseks võib olla juba see, et vanemas eas inimestel on äärmiselt raske tööd leida. Ja kui tööd pole, pole ka raha, et elukohta leida. Sellega kaasnevad jällegi uued mured, mida ilmselt taaskord pudelisse hakatakse uputama.

Huh olen siin arutanud nüüd nii palju sotsiaalteemalisi asju, et ei teagi keda see huvitama peaks. :D Ilmselt mitte kedagi. Algul mainitud lühikokkuvõte mu nädalaaja tegemistest, haha, sai peaaegu lõputult pikaks sissekandeks :D.

Praegu aga tunnen ennast hästi ja logelen niisama – sain Islandi sotsiaalpoliitika esitluse tehtud, majandusteooria töö 35% ja meel on hea nüüd. Mõne hetke pärast pakin taas asjad ja lähen Raido juurde.

Tahtsin vaid öelda, et mittemiski ei tundu hetkel ahvatlevam kui minu voodi. Uni jäi ikka nii üürikeseks, et ma annaks kõik, et magada veel mõne hetke. -.-